Tallinna ja Harjumaa kurtide ühing

 
 3.juulil tähistab 70.-dat sünnipäeva üks Eesti viipekeelse kogukonna aktiivsemaid liikmeid, Tallinna ja Harjumaa Kurtide Ühingu juhatuse liige, Eesti Kurtide Liidu juhatuse liige, pensionäride huvitegevuse organiseerija, Tallinna Püha Vaimu koguduse Sakariase osakoguduse asutajaliige ja kauaaegne juhatuse esinaine Leida Aitaja

1944.aasta ilusal juulialguse päeval nägid Raplamaal Kehtna vallas Nõlva külas Jantsonite peres ilmavalgust kaksikud tüdrukud, kellest 10 minutit noorem sai ristimisel nimeks Leida. Tüdrukud kasvasid nagu ikka tollased maalapsed – varakult tuli hakata pere töödes ja tegemistes kaasa lööma. Kaheaastaselt haigestus Leida sarlakitesse ning kuna sõja järelt oli arstiabi kättesaadavusega nii nagu oli, oli tagajärjeks kuulmise kaotus. Sellest hoolimata läks Leida kaheksa-aastaselt koos õega kohalikku kooli. Paraku jäi sealne koolitee lühikeseks – poole aasta pärast leiti, et kuulmispuudega õpilane nende kooli ikka ei sobi… Tuligi kaheks aastaks koju jääda ning leppida nende teadmiseraasukestega, mida jagasid vanemad ja mida õde koolist koju tõi.

Siis aga avastas sama kooli direktor, et Tartus on vaegkuuljatele päris eraldi kool olemas ning tüdruk saadeti sinna. Tartu koolis läks õppimine hästi, tekkisid sõbrad, kellega tänaseni läbi käiakse. Kuna kooli internaadist pärast õppetööd omapead väljas käia ei lubatud, kujunes peamiseks ajaveetmise viisiks lauatennis. Selles sai Leidast nii kibe käsi, et veel palju aastaid hiljemgi korjas ta igasugustelt võistlustelt ära kõikvõimalikud tiitlid ja diplomid.
1963 sai kool läbi ning töökohaks Kurtide Ühingu Tartu õppe-tootmisettevõte. Seal omandatud õmblemisoskus tõi leiva lauale kogu edasises tööinimese elus ja aitas hädast välja ka neil aegadel, kui poest midagi ilusat saada polnud.

Et Tartust oli tülikas vanematekodus käia, tuli Leida 1965 Tallinna samasugusesse ettevõttesse ning töötas seal pensionilejäämiseni. Tallinnas viis tee uuesti kokku kunagise koolivenna Madis Aitajaga ning pinnapealsest tutvusest arenes pikapeale midagi enamat. Ometigi ei osanud Madis vist uneski näha, et kui ta 1972 Leidale oma kätt, südant ja ühist perekonnanime pakkus, et just see nimi saab Leida parimaks iseloomustajaks.

Kui oli vaja organiseerida pidu või koosviibimist, laagrit või võistlusi, oli täiesti loomulik, et Leida tuleb ja teeb. Esinejat isetegevuskavaga – muidugi Leida. Talgud kurtide klubi koristamiseks või saali kaunistamiseks – ikka Leida. Kurtide spordiliidu tegemiste korraldamine, Kurtide Liidu juhatuses kaasalöömine, pensionäride iganädalaste kooskäimiste organiseerimine – kes siis veel kui mitte Leida… Praegugi on nõnda, et kui teised alles arutavad, et peaks midagi tegema, tuleb Leida ja ütleb, et juba tehtud.

Kui paarkümmend aastat tagasi alustasime Püha Vaimu kirikus viipekeelse tööga, oli Leida üks esimesi, kes selles kaasa lööma hakkas ning kui 1997 moodustati eraldi Sakariase osakogudus, valiti ta üksmeelselt juhatuse esinaiseks. Vahepeal astus Leida küll sellelt kohalt kõrvale, kuna arvas, et ei jõua kõike ning noorematele tuleb ka võimalus anda. Mõni aasta hiljem aga valiti ta uuesti tagasi ning jätkab tänaseni.

Püha Vaimu koguduse esinaine Ülle Gunin teab, et kui Leidalt abi paluda koguduse lastelaagritele süüa keetma või koguduse suuremaid koosviibimisi ette valmistama, võib ta alati Leida poole pöörduda – abist ei öelda kunagi ära. Ka laulupeole läheb koguduse koor Leida õmmeldud ilusates riietes.

Selle kõige kõrvalt on Leida jõudnud suureks kasvatada poja ja tütre, hoida korras majapidamise – praktilise inimesena eelistab ta suure osa vajaminevast toidukraamist ise kasvatada. Oma aja on võtnud vanematekodus, nüüdses kaksikõe majapidamises abiks käimine. Kui minia vajab abi lastelaste hoidmisel, on Leida jälle kohe valmis minema. Mõistatuseks jääb, kust ta selle kõige kõrval on veel aega leidnud käsitööks, aga Leida valmistatud ilusaid asju on kodus kõik kapid täis ning ka Püha Vaimu koguduse jõulumüükidele on neid jätkunud. Oma oskusi ei hoia ta sugugi vaka all, käsitööpisiku on pärinud ka ta tütar ning nõu annab ta alati lahkesti kõigile soovijatele.

Tunnustust tehtu eest on ohtralt jaganud nii Eesti Kurtide Liit, spordiliit kui ka EELK Konsistoorium oma tänukirjaga. Soovime juubilarile jätkuvat rõõmu, õnne, tervist ja pealehakkamist.