Uudised

05.12.2017
Tallinna Puuetega Inimeste Koja jõuluturg 6.detsembril kell 12.00-18.00
Loe edasi...

Kurtide laste õpetamise ajaloost Eestis

Aastasadu on oldud arvamusel, et kurdid inimesed on rumalad, sest nad ei suutnud korralikult rääkida. Viipekeelt ei osanud keegi ja samuti ei mõistetud, et see on tõeline keel (M. Woolley 2000, 8). 


Esimesed andmed kurtuse ja kurtide õpetamise kohta Eestis pärinevad 17. ja 18. sajandist. Need on seotud Tartu ülikooliga (Academia Gustaviana). Nimelt valmis siin 1645. a. professor Johannes Erici juhendamisel Laurentius Emzeliuse raamat “Disputatio physica de sensibus in genere et de auditu in specie…” (Meeltest üldiselt ja iseäranis kuulmisest…). Selles dispuudis (mõttevahetuses) leidub anatoomilis-füsioloogilisi lühiandmeid just kuulmise kohta, kuid need ei lähe kaugemale Aristotelese õpetusest. Et kurte on Eestis 18. sajandi algul ka õpetatud, sellele viitab järgmine sündmus. 12. märtsil 1709.aaastal külastas Pärnus sõjapaos olevat Tartu ülikooli kõnekunsti ja poeetika professor Heinrich Niederhof. Ta oli Pärnu koolide üleminspektor ja samal ajal ülempastor Püha Nikolai kirikus, kus ta pidas jutlusi ka eesti keeles. Külaskäigu ajal rääkis professor üleminspektorile muu hulgas ka oma tööst kurtide õpetamisel. Professor väitis, et tal oli palju kasu olnud hollandi arsti Johann Konrad Ammani raamatust “Surdus loquens” (“Kõnelev Kurt”), Seda raamatut peetakse esimeseks allikaks kurtide õpetamise kohta Eestis. Koolitust saanud kurtide rahvus ja hulk on teadmata (Kotsar, Kotsar 1997, 8-9). 

Pastor Ernst Sokolovski oli oma aja kohta võrdlemisi edumeelne inimene. Ta ei hoolitsenud ainult oma koguduse liikmete usulise külje eest, vaid püüdis kaasa aidata nii nende majandusliku kui ka haridusliku taseme tõstmisele. Sokolovski viibis sageli välismaal ja tutvus neil reisidel sealse koolikorraldusega. On teada, et sellel ajal elas Pärnu praostkonnas 33 kooliealist kurttumma. Tõenäoliselt puutus pastor Sokolovski koolide inspekteerimisel ja koguduse liikmete kodudes käies kokku kurttummade lastega. Võib arvata, et nendest kokkupuutumistest ja välismaal nähtust tekkis pastor Sokolovskil mõte hakata ka Eestimaal kurttummi lapsi õpetama. Selleks oli vaja vastavat kooli, mille asutamise küsimus otsustati jaatavalt. Algkapitali koolimaja ehitamiseks moodustas parun Krüdeneri pärandus – 1000 rubla. Sellele lisandusid veel korjandused koguduse kaudu. Koolimaja täielikuks ehitamiseks ei piisanud nendest ja puuduolev raha võeti võlgu, mis tasuti alles aastate jooksul. Koolimaja asupaigaks valiti maa-ala Vändrast väljuvate Paide ja Viljandi maanteede vahel. See maa kuulus mõisnik von Ditmarile ja tuli mõisnikult rentida (100 aastat Eesti kurtide kooli 1966, 6).
1866. aastal avati pastor Ernst Sokolovski juhtimisel Vändras kurttummade kool, mille ülalpidamiseks ja “kurttummade eest hoolitsemiseks” rajati “Ehvata” seltsid Tartus (1865), Pärnus (1882), Viljandis (1890), Hallistes (1890) jm. (Kotsar, Kotsar 1997, 9).
Vändra kurttummade kool alustas õppetööd 9 õpilasega. Koolikursus kestis 7 aastat. Õppeainetest oli esimene usuõpetus. Õpetati veel aritmeetikat, grammatikat, geograafiat, loodusõpetust, joonistamist ja tööõpetust. Kuna usuõpetusel oli koolis tähtis koht, siis lõppes ka koolikursus leeriga (100 aastat Eesti kurtide kooli 1966, 14). 

Esimene kurtide koolimaja Vändras. 

Vändra kurttummade koolis oli esimesel aastal õpilaste arv 10-15 piires. Aasta-aastalt see arv kasvas (100 aastat Eesti Kurtide Kooli 1966, 7)
1879.a. avati koolis teine klassikomplekt. Nii õppis koolis 1885/86. õ.-a. juba 20 õpilast. (100 aastat Eesti Kurtide Kooli 1966, 7).
1889. a. tehti vanale koolimajale juurdeehitus, mis võimaldas avada kolmanda klassikomplekti. Vastu võeti 12 uut õpilast 12-14 aasta vanuses. Koolis õppis nüüd kokku 36 õpilast, neist 20 Eestimaalt ja 16 Liivimaalt. (100 aastat Eesti Kurtide Kooli 1966, 8)
1893.a. avati koolis neljas klassikomplekt. Kooli ruumide laiendamisega tuli ka tarvidus uue mööbli järele. Uue mööbli ostmiseks ei jätkunud raha, sellepärast osteti vana mööbel (100 aastat Eesti Kurtide Kooli 1966, 8).

Edasi »