Uudised
Osmussaare päevik 2008
Kirjutan teile heameelega, kuidas meil Osmussaarel läks. THKÜ juhatus teatas varakult plaanidest sõita Osmussaarele. Sihtpunkti pääsesime vana puulaevaga, mis kandis nime „Arabella“. Laeva lubas kapten vaid 12 inimest, kuid kuna meid oli 20, siis ülejäänud, kes esimesel korral pardale ei pääsenud, pidid ootama 2 tundi. Osmussaare giid Peeter oli tore mees ja tal oli kaasas isetehtud lõunasöök ja lisaks otse õunapuult korjatud magushapud õunad, mida ta meile pakkus. Jalutasime 12 kilomeetrit läbi Osmussaare. Seal on fantastiliselt kaunis loodus. Õhtupoole laagriplatsil panime oma fantaasia tööle, hakkasime näitlema ja mängima. Möödus meeldejääv õhtu koos teiste sõpradega. Järgmise päeva hommik oli väga tuuline ja vihmane. Kuid me leidsime, et ilm ei ole takistuseks koju jõudmiseks. Mere ääres oli veelgi tuulisem ja vihmasadu ei näinud lakkavat. Ootasime laeva tükk aega, kuid see ei ilmunud kohale. Põhjuseks oli võimas tuul, mis tekitas kõrgeid laineid, mis küündisid paarimeetristeks. Püüdsime varju leida ja teha lõket, et sooja saada. THKÜ juhatuse liige Maret kirjutas sõnumi laeva kaptenile: „Tere kapten! Oleme kurdid, kes ootavad laeva vihma käes ja mis meist edasi saab?“ Kapten aga vastas nii: “Ootame tuule vaibumist ja olge vaprad!“ Ootasime õues kuus tundi laeva saabumist ja ilm selgemaks ei läinud, hoopis vastupidi. Saime teise sõnumi kaptenilt: „Pakkige magamisasjad kokku ja saarevaht tuleb teile traktoriga järele.“ Kohe tõusis tuju veidikenegi paremaks, niisiis tormasime asju pakkima ja nüüd jäi üle vaid traktorit oodata. Saarevaht tuligi ja ta paistis toreda iseloomuga olema, ta lohutas meid ja kinnitas, et muret ei ole vaja tunda. Sõiduk viis meid kultuurimajja, kus saime ööbida soojas ruumis. Päeva lõpuks küsitles Maret saarereisil osalejatelt, kas nad läheksid järgmisel aastal teisele saarele seiklusi otsima ja suureks üllatuseks vastasid kõik jaatavalt. Väga õige vastus! Meeldivaks üllatuseks ja kokkusattumuseks osutus ka see, et selle saarevahi tütar, kes meid külmast ööst päästis, tundis Mareti venda Nääbi, lisaks on tolle isa meie organisaatori emaga tuttavad. Eesti on ikka üsna väike!
Järgmisel esmaspäeval pääsesime näljastena keskpäevaks mandrile. Kuid seda laevasõitu jäime ka hirmuga meenutama, laeva kõigutasid tohutult kõrged lained. Paljud meist olid esimest korda elus tormivangis. Eesti saarte hulgas ongi kõige keerulisem Osmussaarele ja tagasi mandrile jõudmine, sest looderanniku ilm on alati heitlik ja ettearvamatu. Kõik ootamatused ja seikluslikud momendid jäädvustasidki Osmussaare reisi meile kauaks meelde.
Janne Oja
