Uudised

Hetkel ei ole uudiseid
Õpetusmeetodid ajaloos

2. ÕPETUSMEETODID AJALOOS 
2.1. Aristotelesest Milaano kongressini
2.1.1. Klassikaline Kreeka ja Rooma

   Esimesed kirjalikud ülestähendused kurtide kohta pärinevad IV saj. e.Kr., ajast, mil elas Aristoteles. Ta ütles lause, mis muutus usuks: "Mitte midagi ebatäiuslikku ei tohi üles kasvada!". Selle lause tagajärjel ei peetud ebatavaliseks kurdi lapse tapmist. Selle ajastu kultuur oli orienteeritud sõnale, mõte võis tulla vaid läbi sõnade. Neile ei tulnud pähegi, et kurdina sündinu võiks õppida.
    Rooma impeeriumis näitas Justinian Code, et oli väga läbimõeldud, milline on kurdi inimese seaduslik seis, nii oli see vähemalt Rooma impeeriumi lõpupoole. Neile oli antud rohkem vabadust kui keskajal. Kurdid klassifitseeriti eri tunnuste alusel, mille järgi nad omandasid õigusi Rooma impeeriumis. Roomlased andsid täisõigused:

  • kirjaoskajale kurttummale;
  • kurdile, kes oskas hääldada ja rääkida;
  • vaegkuuljale.
        Kogu säilinud rooma kirjanduses on mainitud vaid ühte kurti - Quintus Pedius, kelle vanaisa oli koos keiser Augustusega Julius Caesari testamendi pärija. Quintust oli õpetatud maalima ja teda on ühtlasi nimetatud silmapaistvamaks maalijaks Roomas. Pliny, kes temast kirjutas, ei pidanud vajalikuks mainida, kas ta suhtles rääkimise, kirjutamise või mingi muu kommunikatsioonivahendi abil. On irooniline, et Rooma, kus oli saavutatud pantomiimi kõrgem aste, ei tulnud selle mõtte peale, et kurte võib treenida ilma kõneta, läbi käteliigutuste ja pantomiimi (Moores 1978: 29-31).

    2.1.2. Keskaeg

        Iga riik kehtestas reeglid, mis määras kindlaks kurtide õigused. Need reeglid olid Rooma reeglitest karmimad. Neil polnud õigust pärida, missadel käia, abielluda. Äärmisel juhul võis abiellumiseks luba küsida paavsti käest. Kuigi keskajal oli üksikuid üritusi õpetada kurt rääkima, ei ole Quintus Pediusest kuni XV sajandini sellest olulisi märkmeid maha jäänud.
        1501-1576. aastatel elanud hispaania matemaatik ja arst Jerome Cardin vaidlustas vajadust õpetada kurtidele kirjutamist ja lugemist. Palju abstraktseid ideid sai tema arvates õpetada ka viibete abil. Ta oli esimene, kes sai aru, et kirjutatud sõna esitab küll ideed, aga seda ei pea välja ütlema. Kurt võib mõelda ka kirjapildis, selleks ei pea kindlasti sõnu välja hääldama. J. Cardin oli vaid teoreetik, ta ei pannud oma ideid praktikasse.
        Kurtide õpetamise teerajajaks oligi tänu loodud teoreetilistele alustele Hispaania, alustades XV-XVI sajandil. Hispaaniale järgnes XVII sajandil Inglismaa ja Prantsusmaa. XVIII sajandil levis ja kinnitas kanda, peaasjalikult sõja tõttu, saksa meetod. XX sajandil hakkasid saksa meetodi õigsuses kahtlema Venemaa ja Ameerika (samas: 32-33). 

    2.1.3. Kolme riigi panus kurtide õpetamisse 

    Hispaania

        Esimese õpetaja au on antud 1520-1584. aastatel elanud Pablo Ponce de Leon'ile.
    Ta oli munk ja pidas kloostris kooli, kus ta õpetas hispaania aristokraatide kurte lapsi. Kurt laps oli hispaania aristokraatias, sealhulgas kuninglikus perekonnas väga tavaline. Kurtide õpetamise vajaduse tingis seadus, et kirjaoskamatule kurdile varandust pärandada ei saa.
        Pablo Ponce de Leon oli oma õpetuse edukuse tõttu laialt aktsepteeritud, kuid kahjuks ei ole tema meetodite täpsem kirjeldus säilinud. On teada, et ta õpetas kirjutama, lugema ja kasutas sõrmendeid. Pole kindel, kas Pablo Ponce de Leon kasutas viipeid, arvamusi on nii selle poolt kui vastu. Üks õpilastest kirjutas oma memuaarides, et kõigepealt õpetati kirjapilt ja pärast õppis ta hääldama "nii, et sülge pritsis". Selle kurdi õpilase õpetamise tulemused olid märkimisväärsed, mis väljendus selles, et tal oli huvi teksti vastu. Tema kohta on teada, et ta luges aastaid ajaloolisi tekste ja siis hakkas ladina keelt õppima. Peale Ponce de Leoni surma tekkis kolmekümneaastane tühimik, sest metoodilised materjalid olid kadunud ja ta ei õpetanud välja kedagi, kes oleks alustatut jätkanud.
         Esimese raamatu andis 1620. aastal välja Juan Pablo Bonet kurtide õpetamise kunstist. Oma teoses ei maini ta kordagi Ponce de Leoni, võttes sellega endale kurtide laste õpetamismeetodi väljatöötamise au. Bonet palus tungivalt, et kõik, kes elavad kurdiga ühes majas, kasutaks käelisi märke, mida võib nimetada viibeteks. Ta pööras suurt rõhku sellele, et kurdiga suhtlemiseks tuleb alustada treeninguga vara. Bonet ei pidanud hääldust oluliseks, kõigepealt õpiti või lepiti kokku viibe ja seejärel kirjapildis sõna.
         Manuel Rameriz de Carrion kasutas peale õpetamise veel väga huvitavat ravimismeetodit, et kurtidele rääkimine võimalikuks teha. Kõik kooli tulnud õpilased aeti kõigepealt kiilaks. Öösel, kui lapsed magasid, määris õpetaja laste pealae raviõlidega kokku ja rääkis siis neile väga kõvasti pähe. Samalaadne ravi- või õpetusmeetod on märgitud ka Justinian Code'is 1100 aastat varem, kuid pealae asemel kasutati kuklapiirkonda (samas: 33-38).
         Põhjuseks arvan olevat selle, et kuna heli tugevdamiseks mingit abivahendit ei tuntud või polnud neist (sarv) abi, püüti tähe kõla kurdini viia luujuhtivuse teel.

    Kokkuvõtteks võib öelda, et Hispaanias õpetati kurte lapsi kirjutama ja hääldama. 

    Prantsusmaa 

        Prantsusmaa oli Hispaaniast 200 aastat taga, kuid olid motiveeritud Hispaania haritlaste teerajajaist. Kui seni õpetati erakoolis vaid aristokraatide lapsi, siis Prantsusmaal loodi esimene rahvakool (public school). Prantsusmaal oli 12 juhtivat õpetajat, lähemalt tutvustan kahte vastandit.
        Jacob Rodriquiz Pereire (1715-1790) oli esimene tuntud õpetaja Prantsusmaal, aga tema tööd ei ole säilinud. Pereire hoidis kiivalt endale oma teadmisi j a kogemusi, mida ta omas kurtide õpetamisest. Vaikima pidid nii õpilased kui ka perekond, mille tõttu tema teadmised surid koos temaga. Ühe tema õpilase kaudu on teada, et nad hääldasid ja sõrmendasid nähtavaid objekte. Pereire õpetas muuhulgas ka prantsuse aristokraadi M. d'Azy d'Etavigny poega. Õpetustulemustest tegi d'Etavigni ettekande Prantsuse Teaduste Akadeemias, kus ta ütles, et Pereire õpilased lugesid, hääldasid ja olid võimelised mõistma nii lihtsaid kui abstraktseid mõisteid.
        Abbe Carlos Miguel de l'Epee (1712 - 1789) kodus oli kaks kurti õde. Ta oli esimene, kes uskus, et viipekeel on naturaalne keel, mille abil saab väljendada oma mõtteid ja suhelda. L'Epee lõi aluse viipekeele grammatika kirjeldamisele. Ta ei sõdinud kõneõpetuse vastu, kuid sellegipoolest tekkis tal uue idee tõttu vaenlasi. 1755. aastal lõi ta Pariisi rahvakooli, kus hakkas kurte lapsi õpetama viipekeele baasil. Ta püüdis laiendada viipekeele sõnavara ja ühtlasi õpiti ka sõnu hääldama. Oluliselt mõjutas l'Epeed Bonet raamat, mis ajendas teda samal päeval, kui talle raamat kingiti, hispaania keelt õppima. Aja jooksul pööras ta vähem tähelepanu artikulatsioonile ja seetõttu sattus põlu alla. Ta kutsus kõige tulihingelisemad kritiseerijad S.Heinicke ja J. R. Pereire'i oma kooli õpetusmeetodi ja õppetulemustega tutvuma, kuid mõlemad keeldusid. Nad hoopis liitusid 1'Epee vastu. L’Epee ei hoidnud oma teadmisi endale. Ta oli esimene, kes kasvatas endale järelkasvu, õpetades Abbe Stark'i, kes läks Austriasse ja rakendas seal saadud teadmisi. Tema õpilased jätkasid oma õpetaja meetodite täiustamist lisades viibetele ka sõrmendamist (samas: 40- 42).

    Kokkuvõtteks võib öelda, et Prantsusmaal kasutati käelist õpetamissüsteemi. 

    Saksamaa 

        Samuel Heinicke (1729- 1784) uskus kindlalt, et kõnekeelt tuleb enne õppida kui
    kirja. Ta oli sõjaväelane ja selle ameti esindajana on see loogiline seisukoht. Ka tema hoidis oma teadmisi suure saladuskatte all, kuna materjalide avaldamisest ei tõusnud temale mingit kasu. Oma teadmised avaldas Heinicke vaid oma pojale, kuid poeg suri enne kui isa. Heinicke asutas kooli 1778. aastal. Tema seisukoht oli, et mõte on võimalik vaid läbi kõne. Koolis õpiti ka kirjutama, kuid see oli tähtsuselt teisel kohal kõne järel.
        Õpingute alus oli rajatud artikulatsioonile ja suu tundmisele, mis Heinicke arvates asendas kuulmist. Oma töös kasutas ta metoodilisi märke, millised nad täpsemalt olid, pole teada. Heinicke kirjeldas oma õpilasi kui puhta ja selge häälega rääkijaid. Eraõpetajana tegutsedes oli ta väga edukas ning head tulemused tegid ta tuntuks.
        Saksa meetodi ehk oraalse meetodi levitajateks kujunesid Frederick Maritz Hill
    (1805-1874) ja John Baptist Graser (1766-1841).
        Graser koolitas õpetajaid, kes valmistaks ette kurte lapsi, et nad saaks jätkata õpinguid tavalises koolis. Nimetatud ideed praktiseeriti kaks aastat ja seejärel katkestati kurdi lapse mahajäämuse tõttu.
        Hill oli seisukohal, et kurdid saavad õppida nagu kuuljad lapsed, kuid eelkõige on keel alus uutele teadmistele. Hill kasutas abimaterjalina värvilisi pilte, keelatud oli sõrmendamine ja viibete kasutamine. Viiped olid lubatud vaid noortele lastele. Ka Hill koolitas väga palju õpetajaid. Tänu kahele viimatinimetatud haritlase tegevusele levis saksa meetod üle kogu Euroopa ja selle mõju jõudis isegi USA-sse (samas: 42- 44).

    Kokkuvõtteks saab öelda, et kurte õpetati kolme erineva õpetussüsteemi järgi:
  • kirjutamise ehk hispaania süsteem (kirjutamine ja hääldamine);
  • käeline ehk prantsuse süsteem (õpetamine viibetega, sõrmendamine);
  • oraalne ehk saksa süsteem (puhas artikuleerimine).
        Euroopas eksisteerisid vähemal või suuremal määral kõik need õpetusmudelid. Mõnel juhul kombineeriti kõik kolm süsteemi, mida nimetati Deschampsi süsteemiks. Järk-järgult suurenes oraalse õpetusmetoodi osakaal ja lõplik võit saavutati Milaano konverentsil 1880. aastal, kus deklareeriti oraalse õpetusmeetodi tähtsust. See oli seletatav tööstuse arenguga, kus ühest küljest arenes tehnika, suudeti helisid võimendada ja loodeti, et kurdist on võimalik teha kuulja. Ja teisest küljest ei soovinud ju vabrikant teha lisaväljaminekuid selleks, et kurt inimene tööle võtta. Kurt pidi suu pealt lugedes aru saama, mida temalt oodati, paberi - pliiatsi või tõlgi kasutamine pidi olema ülearune.
         Peale Milaano konverentsi muutus kurtide õpetamine Euroopas kohustuslikuks. Kõik kurdid pidid õppima kõnekeele kaudu ja kõnekeele abil. Mõnel juhul lubati rumalamate kurtide puhul kasutada viibete abi ja kolmandal juhul võis kurte õpetada kirjakeele kaudu.
        Aastast 1950 hakkasid Ameerika kurdid ilmutama rahulolematust. Eeskujuks olid neile mustanahalised ja indiaanlased, kes oma õiguste eest võitlema hakkasid. Ka kurtide ülikooli idee sündis sellel ajal. Ameerikas algas manifestatsiooni periood, kust ideed levisid Põhjamaadesse (Paat 2002: ettekanne).
       Kui kurdid on ühiskondlike olude kaudu määratud suhteliselt primitiivsele eneseväljendamisele, on nad ära lõigatud isiksuse arengu kõrgematest tasanditest. Nende isiksus formeerub ühekülgselt, elementaarsete, materiaalsete tarvete nivool (Kotsar, Kotsar , 1992: 12).  
    Selle peatükiga seotud kasutatud kirjandus:
    1) Moores,D.F (1978), Educating the Deaf Psychology, Principles and Practices, Houghton Mifflin Company. Boston
    2) Paat, A. ettekanne seminaril "Kakskeelsest õpetusmetoodikast" 30.03.2002.a., Tallinn: [videofilm]. Tallinna Kurtide Kooli Viipekeelekeskus
    3) Kotsar,J; Kotsar,K. (1992). "Inimene ei kuule kõnet", Tallinn: Olion